see oli siis, kui ma magada ei saanud ja mingisugust võõrast muusikat kuulasin. selle muusika impulsina oli uuesti mu silme ees rakvere ja kõige kuumemad juulikuu päevad. paljajalu suure värvilise seelikuga teatri ees tantsimine. on hämar, läheb pimedaks ja siis jälle valgeks. ja koguaeg on nii palav, et tahaks kõik riided seljast ära võtta. ja pole üldse väsinud, kuigi tegelikult tunned möödunud päevadest elu suurimat väsimust. ja lihtsalt tantsid ja tunned meeletut ühtsust nende inimestega su ümber, kuigi kõik on võõrad ja tead, et loetud tundide pärast minnakse jäädavalt laiali.

kaduviku nimel I guess

See oli siis, kui väljas ei olnud veel pime, aga valge ka enam ei olnud. Istusin oma aknal ja hingasin külma sisse. Äkitselt kostusid eemalt sammud, lasin koheselt käiku oma naabrivalve/tädike-kes-istub-binokkliga-kõrgel-aknal oskused ja asusin uurima, kes see selline pühapäeval kell neli mööda minu tänavat kõnnib. A mitte kedagi polnud näha, ainult üks kass läks eemal üle tee. Ma tean, et need Karlova kassid elavad siin oma elu, aga ühtegi saabastega pori sees tatsuvat agulikiisut ma veel kohanud ei ole. Nojah, võib-olla pole osanud otsida. Sammud tulid ja läksid, kass oli juba ammu hämarusega üheks saanud. Ei kedagi. Kes sa selline oled, Karlova saabastega kass? Kunagi ma leian su üles.