See oli siis, kui väljas ei olnud veel pime, aga valge ka enam ei olnud. Istusin oma aknal ja hingasin külma sisse. Äkitselt kostusid eemalt sammud, lasin koheselt käiku oma naabrivalve/tädike-kes-istub-binokkliga-kõrgel-aknal oskused ja asusin uurima, kes see selline pühapäeval kell neli mööda minu tänavat kõnnib. A mitte kedagi polnud näha, ainult üks kass läks eemal üle tee. Ma tean, et need Karlova kassid elavad siin oma elu, aga ühtegi saabastega pori sees tatsuvat agulikiisut ma veel kohanud ei ole. Nojah, võib-olla pole osanud otsida. Sammud tulid ja läksid, kass oli juba ammu hämarusega üheks saanud. Ei kedagi. Kes sa selline oled, Karlova saabastega kass? Kunagi ma leian su üles.