see oli siis, kui ma magada ei saanud ja mingisugust võõrast muusikat kuulasin. selle muusika impulsina oli uuesti mu silme ees rakvere ja kõige kuumemad juulikuu päevad. paljajalu suure värvilise seelikuga teatri ees tantsimine. on hämar, läheb pimedaks ja siis jälle valgeks. ja koguaeg on nii palav, et tahaks kõik riided seljast ära võtta. ja pole üldse väsinud, kuigi tegelikult tunned möödunud päevadest elu suurimat väsimust. ja lihtsalt tantsid ja tunned meeletut ühtsust nende inimestega su ümber, kuigi kõik on võõrad ja tead, et loetud tundide pärast minnakse jäädavalt laiali.

kaduviku nimel I guess