See oli siis, kui ma avastasin, et mulle on toakaaslane tekkinud. Panin talle nimeks Õnne. Meil on selline tore kokkulepe, tema ei häiri mind ja mina lasen temal rahus olla. Siiani pole kommunikatsiooniprobleeme tekkinud. Muidu mulle ämblikud ei meeldi.

See oli siis, kui Els sai jälle aasta vanemaks ja kätte jõudis kõikide maailma pidude väsimus.

See oli siis, kui öö ja päev olid vahetusse läinud. 4.30 sõidab meie maja eest mööda lumekoristusauto. Ootan tema ära, siis võib hakata magama sättima.

See oli siis, kui ma tulin hommikul eksamilt ja Tolstoi tänaval tulid mulle vastu kaks eakaaslast, kes tassisid pliiti. Tuletas mulle meelde, et ma ei olnud sel päeval veel söönud ja kõht oli jube tühi. Pärast rääkisime kodus sellest, kuidas Ansip soovitas investeerida energiasäästlikesse kodumasinatesse, meie pliit seda kindlasti ei ole. Tuleb vist puupliidil hakata süüa tegema...ja lahkudes kustutame tule!

See oli siis, kui Els mind mu tuppa luku taha pani. Muud ei olnudki.. Els pani mind mu tuppa luku taha. Paar tundi tagasi. Siin ma nüüd siis olen.

See oli siis, kui väljas hakkas valgeks minema enne, kui meie magama jõudsime. Päevast, mis algas antiikteatriga, olin jõudnud omadega renessanssi, kuskile vahele oli jäänud pime keskaeg. Ja ahjus hõõgusid ikka veel söed. Vahepeal olin tundnud kodusoojust, kogenud kõike hõlmavat hetkelist paanikat, naernud südamest ja seadnud kahtluse alla inimeseks olemise fundamentaalsed printsiibid. Miks mõni üleval oldud öö on nii üürike, aga samas päevad ei taha kunagi lõppeda?

See oli siis, kui meil kodus jutt jälle korraks otsa sai. Uus vestlusteema algas tavaliselt järgmiselt: "Rauno jälle karjub kõrval..".
Seda juhtus mitu korda päevas ja korstnad tossasid ööpäevringselt..

See oli siis, kui uus aasta tuli raske koormaga.

Üks tähtsamaid asju, mida Tolstoi juures tuleb meeles pidada on see, et me kõik oleme siin vaid külalised. Korraks ulualuse leidnud rändajad.