See oli siis, kui väljas hakkas valgeks minema enne, kui meie magama jõudsime. Päevast, mis algas antiikteatriga, olin jõudnud omadega renessanssi, kuskile vahele oli jäänud pime keskaeg. Ja ahjus hõõgusid ikka veel söed. Vahepeal olin tundnud kodusoojust, kogenud kõike hõlmavat hetkelist paanikat, naernud südamest ja seadnud kahtluse alla inimeseks olemise fundamentaalsed printsiibid. Miks mõni üleval oldud öö on nii üürike, aga samas päevad ei taha kunagi lõppeda?